kas lõhud ka mu südame?

elu, sa lõhud selle ära
varjus peituv kannatus
avaneb - oh õndsad kutsikad!
te ei näe, te loodate
te dresseerimata koerad
soojas unistate imelisest elust
täis rõõmu ja küllust
vihkate halastust
sest kurja ju ei ole
kiunute silmade avanedes
näitate hambaid
ahastuses kiunute
luudel on viimaks ainult nahk
paisetega - armidega
mida kinkis elu...

Jumal - halastust - ära armista südant!