kõik on imeliselt lihtne

rõskes kevadõhtus jõlgub insener
pisikeses majas treenib neiu
poiss nokitseb garaažis

peatus

tema ainuke voorus on tundmatus
tema ainuke ilu on noorus
tema ainuke ...

ammu enne tema tundmuse jõudmist
oli tramm sulgenud uksed
kolistas järgmise tõdemuse peatusse

Asjaajamine on nagu poeesia:

RE: RE: RE: RE: RE: RE: Sõidukikindlustus 11:08 20 KB
RE: RE: RE: RE: RE: Sõidukikindlustus 11:01 17 KB
RE: RE: RE: RE: Sõidukikindlustus 10:53 14 KB
RE: RE: RE: Sõidukikindlustus 10:32 11 KB
RE: RE: Sõidukikindlustus 10:04 9 KB
RE: Sõidukikindlustus 17. märts 137 KB
Sõidukikindlustus 17. märts 179 KB

ma olen sellel sillerdusel surfanud

Ma olen sellel sillerdusel surfanud
lennanud üle miljardi valgusloigu
kõik ilusad - päikesest tiined

ei jõudnud vee virvendusel
lenduda lootusetult eemale
torm rutjus purjed

veidi eemal karist
jäin vahtima vette
korallide juurde kus asusid Sina

ütle et...

... see läheb kõige teed
nagu see rõõm läks
luba kurval minna sama rada...

... leiad palju lohutussõnu
... kolme päeva pärast kaotab ahastus võimu

näotud püksid

ärge narrige mu viigitud pükse
need on niigi vanamoodsad
viimane puritaanluse jäänuk
käin regulaarselt rätsepa juures
oma ala tipu juures
läheb natukene veel aega
viivuke veel
homme saan kätte uued
moekad mittenarritavad püksid
kestavad selle hooaja
järgmiseks aastaajaks on tee selge...

TEAN - õppisin lasteaias

SA tuletasid meelde
ei - ei roni taevasse
SA tuletasid meelde
millest koosneb kompost

TEAN - õppisin lasteaias

lolli järjekindlusega
veenad - loogiliselt
lennuvõimetut lindu
mitte lendama

TEAN - õppisin lasteaias

naelutatud olematusse

ma sätin külmikusse veini
15. minutiks
sommeljee ütles
toon klaasi
korgitseri
ootan siivsalt
ma olen moraalne
otsin tuhatoosi
valin sigari
tikud kõrvale

klaaspärlid veeresid
4. ilmakaarde
kõik suunaga põrgu
stoiliselt noorsand
stoiliselt...
korgi vein veripunane
helinal tilgub
kristalli, kristalli
meenutades purund hoonet
ma olen naelutatud
löödud sinna kus
ase - olematusse:(

kas lõhud ka mu südame?

elu, sa lõhud selle ära
varjus peituv kannatus
avaneb - oh õndsad kutsikad!
te ei näe, te loodate
te dresseerimata koerad
soojas unistate imelisest elust
täis rõõmu ja küllust
vihkate halastust
sest kurja ju ei ole
kiunute silmade avanedes
näitate hambaid
ahastuses kiunute
luudel on viimaks ainult nahk
paisetega - armidega
mida kinkis elu...

Jumal - halastust - ära armista südant!

umbrohuta põld

veatu valendav maalapp
kärbes ka ei lenda
ei situ vilja peale
nii puhas ja ilus

ei maltsa
ei nõgest
ei naati
ei takjast
ei orasheina
ei võilille
ei vesiheina

pole seitset kiimas
päkapikku lumivalges viljas
ilus umbrohuta põld
süütu
mürgitatud vili

kop, kop, ...

uljail tiivuil lendasin
ranitsas muinasjutud
tormasin haldjate juurde
laia laande imetlema
ebamaiseid lilli
õhus uskumatud liblikad
õnn sõi silmadest läbi
tegi südamesse aseme

koputan südame uksele
kas on seal kedagi veel kodus?

oli

mul on tõde
pilt hääst inimesest
OLI
nüüd on ainult teadmine
KUJUTLUSEST
müüt häädusest